Leban mina voodis, kell tiksub juba kolmandat tundi ja pea on mõtetest paks nagu udu, siis kui siil sinna ära eksis. Head mõtted on nagu valge hobune udu keskel, sa pead ta lihtsalt udu seest üles leidma. Või kui udu on liiga paks, võid alati oodata kuni udu hajub. Tavaliselt on hommik see, mis hajutab udu ja toob selguse. Ütleb ju vanasõnagi, et hommik on õhtust targem. Õhtust ehk tõesti, kuid tuleb tõdeda, et öös on asju, mida päeval ei näe. See kõlab imelikult, kuna ööd on meil siin mustemast mustemad ja tihti jääb mulje nagu me oleks kõik kanapimeduse all kannatavad isendid siin korra ööpäeva jooksul kotti pakitud ümmargusel keral.
Öös on aga asju, mida me päeval sealt ei leia. Päeval ei ole selle kõige jaoks lihtsalt ruumi. Öösel on õhku, mida hingata. Öö haarab su endasse ja sinul on valik, kas panna silmad kinni enne pimeduse saabumist ja kindluse mõttes lennata unemaale või riskida, et näha ja tunda, mis salapärast peidab ööpimedus endas. Ja neile, kes arvavad, et kõik on endiselt nii nagu enne, eksivad, sest milleks muidu peidaks maa end musta kuue alla, kui seal poleks peidus saladustelaegast. Kes on korra öös käinud ja ööd näinud, tulevad ikka ja jälle tagasi, et lasta oma mõtetel lennata.
Thursday, July 21, 2011
Kõige paremad mõtted tulevad ikka öösiti, siis kui teised magavad ja õhus on heade mõtete jaoks ruumi.
Friday, July 1, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)
