
Thursday, February 25, 2010
"Tema bemmil on uued kummid"

Posted by K . at 11:10 0 comments
Labels: BMW
Monday, February 22, 2010
Moss-moss
Posted by K . at 22:02 0 comments
Saturday, February 20, 2010
Day four!
Ilmselt kuulis terve maja kuidas K öösel voodisse läks. Lisaks sellele sai ema ka veel šoki! Ei, ärge mõistke mind valesti, ma ei toonud võõrast meest koju, isegi tuttavat meest ei toonud. Nimelt olin ma juba poolel teel voodisse, kui selgus, et mu seljale ei meeldinud see ilmselt üldse, et ma nii vara voodisse tahan minna ja seega otsustas ta väga häälekalt sellest ka märku anda. Ma kohe ei teadnudki, mis ma siis tegema peaks, kas edasi või tagasi minema. Otsustasin tagasi kasuks. Teisel katsel lähenesin voodile teisest küljest. Much better!
Posted by K . at 16:22 0 comments
Friday, February 19, 2010
Day three!
Hommikul poole tunniga voodist välja - kiiret pole! Täna sai siis tänu M'i abile koolis suure vaevaga käidud ja paberid ära viidud. Ilma abita ei oleks küll kuhugi saanud. Seega jään sulle eluaeg tänuvõlglaseks. Siis tegi M veel meile süüa ka. Good day! Aga üks katsumus seisab veel ees. Nimelt on vaja asjad pakkida ja umbes 1,5 tundi autos istuda. Sisse ja välja saamine on juba teine lugu, millest kõneletakse teisel ajal ja teises kohas. Mina, kes ma kunagi valuvaigistit ei võta, olen täna juba 2 tükki ära söönud. Ilmselt läheb üks veel õhtusöögiks. What a joy!
Posted by K . at 18:51 0 comments
Thursday, February 18, 2010
Day two!
Posted by K . at 14:11 0 comments
Labels: küpsised, Milana, söök, tondipüüdja
Brr! It's cold in here!
Tuesday, February 16, 2010
Wednesday, February 3, 2010
Rekord koolis käimises
Läksin mina siis ilusti eile hommikul, nagu tubli koolilaps kunagi, kell 8 inglise keelde. Peale seda on meil uues tunniplaanis paus. Käisin veel vanalinnas ja läksin siis koju. Pakkisin kõik trenni asjad kaasa ja läksin uuesti kooli.. aga oh üllatust, õppejõud arvas, et 30 minutiline loeng on enam kui küll.. seega tekkis uus paus. Läksime L'iga minu juurde ja raiskasime kolm väärtuslikku tundi oma elust põhimõtteliselt mitte millegi tegemisele. Aeg seal maal, võtsin uuesti oma trenni koti ja läpaka, ning taaskord kooli poole. See õppejõud aga arvas, et ei ole üldse mõtet kohalegi ilmuda! Naiiiissss, et ta meile ka teada andis, et esimene loeng on tema meelest ilmselgelt ülehinnatud! Teadmiseid ikka kogu raha eest! Taaskord koju tagasi! Päev lõppes sellega, et ma ei jõudnudki trenni, sest ma olin kogu sellest edasi-tagasi mõttetust trampimisest nii väsinud ja tüdinenud ning neljas kord kodust välja minna tundus kuidagi absurdse ja totakana!
Posted by K . at 14:33 0 comments
Labels: inglise keel, trenn
Trollibussi seiklused
Huvitav kas ma tõesti näen välja nagu ma tahaks hirmsasti lobiseda sinuga?! I guess NOT! Hoolimata minu arvamusest, küsis täna üks vanem mees, ma julgen eeldada, et vanaisa, minu käes, et kuidas see pilet sinna ID kaardile saab? Ma siis selgitasin lühidalt, aga mida vähem mina rääksin, seda rohkem tema küsis. Lõpuks jõudsime me selleni, et Tallinnast väljaspool elavatele tudengitele ei tohiks olla erinev pileti hind. Mulle see vanaisa meeldis! Aga kahjuks mitte kõik ei ole sama toredad. Enamasti arvavad need tädikesed ja onukesed, et nemad on kindlasti 100x rohkem väsinud kui noored. Huvitav, mis annab neile aluse seda arvata?! Noortel on tavaliselt selja taga pikk koolipäev ja ees võib-olla trenn või veel tööpäev, aga pensionärid tihti tähtsustavad üle oma retke toidupoodi või turule. Mul on väga hea meel, et nad liiguvad ja saavad ise hakkama, aga milleks olla seejuures kuri ja pahur ning viriseda, kui väike poiss, kellel on kaasas suurem kott kui ta ise, julgeb istuda ühistransporids? Sõida ise ja lase teistel ka väärikalt sõita! Ma ei taha näida virisejana, aga üks asi on veel, mis mind ikka aeg-ajalt hämmastama paneb. Kuidas inimesed mõtlevad, et nad saavad bussi peale, kui nad seisavad ukse all tropis ees. Surnud ring ju: nii ei pääse keegi ei sisse ega välja. Думать нада не прыгать!
Loo moraal!
Juku on rahvast täis bussis endale istekoha haaranud.
Kõrval seisab
vanatädi ja muudkui ohib.
Viimaks küsib Juku: “Mis teil viga on? Kas jalad
valutavad?”
''Valutavad, valutavad...'' vastab tädi.
"Aga tädi, kui teie väike olite, kas te pakkusite vanainimestele istet?''
''Pakkusin pojake, pakkusin!'' '
'No näete - seepärast valutavatki!''



