Miks me ütleme üksteisele halvasti? Mis see meile annab? Teatud rahulolu? Et saaks end paremini tunda? Et saaks tunda, et meie oleme paremad kui kõik teised. Paremad Maxima müüjatest, kes ei saa aru sinu lihtsast eesti keelest "Vabandage, kus asub teil küpsetuspulber?" Paremad kõrvalmajas elavast Marinast, kellel on vähemalt 5 last, kuid täpselt ei tea keegi peale Jumala enda, sest kõigil surelikel läks arvepidamine peale neljandat segamini. Ning rahvas räägib, et ta elavat lasterahast ning seetõttu toodab ühtejärge Dimasid ja Katjasid. Paremad endistest töökaaslasest, kes lasti lahti tänu majanduslangusele ning ülemus leidis, et nende ja enda tööülesannetega tuled edukalt toime ka sina üksi. Milleks meile on vaja näha, et kellelgi teisel läheb halvemini kui meil? Et end parmini tunda? Milline egoism. Kellegi teise ebaõnne arvelt tunda haiglast kahjurõõmu. Millest tuleb see pidev tunnustusvajadus ning võistlusmoment. Inimesed, kes salvavad teist lihtsalt niisama, ilma provotseerimata, on kas õelad või on neil endal midagi puudu? Püüavad nad täita tühikut enda sees? Avastasin end üks päev olevat see pool, kes jäi ilma põhjuseta teisele ette, millegi pärast, mis on vanem kui olevik. Vastutasuks soovisin ilusat õhtut. Kuid hinge ja mõtetesse jäi painama küsimus, mida see meile annab, kui saame öelda sõnu, mis ei tee kellegi õhtut ilusaks?
If you don't have anything nice to say, don't say anything at all
