Me raiskame oma elust mitu head aastat otsides seda õiget ja kui me enda arvates oleme siis leidnud väärilise kaaslase, õpime me teineteist tundma. Selleks võib kuluda aastaid, enne kui sa õpid inimest õieti tundma ning kui siis selgub, et mingil seletamatul põhjusel, mis enne oli meie pimestatud silmade eest varjul, ei suuda me siiski ühist teed jätkata ning peab ütlema hüvasti, jääb järele suur hulk ilusaid ja vähem ilusaid mälestusi ning hunnik informatsiooni, mida me enam kunagi kasutada ei saa. Me teame kuidas ta joob kohvi - alati mustalt, suhkruga; millised kommid on ta lemmikud; kuidas talle meeldib hommikul kaua magada ja et ta loeb alati ajalehest ainult spordi lehekülgi. Aga kogu see informatsioon, kõik need teadmised, mis me oleme aastate jooksul omandanud, on ühtäkki kasutud. Me ei saa neid ära kasutada töös ega laste kasvatamise juures, ka mitte sõpradega huvitavat vestlust pidades. Meil pole nende teadmistega midagi teha isegi siis, kui tuleb uus õppeobjekt. Me alustame jälle otsast peale, omandame suure hulga teadmisi, et olla parem naine/mees ja siis kui sellest midagi välja ei tule, jäävad need kasutud teadmised ajusoppi seisma ja tolmu koguma ning ootama aega koos koolis õpitud
siinuste, koosinuste ja tangensitega, mida matemaatikaõpetaja sõnul pidi meil kindlasti tulevases elus vaja minema.
