Raamatus "Väike Prints" ütles rebane Printsile: "Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." See ei olnud tavaline imal muinasjutt. Selles loos ei olnud kavalat rebast ja kurja hunti. Selles loos ei valetanud rebane nagu tavalistes muinasjuttudes, vaid tal oli õigus - kõige tähtsam ongi nähtamatu! Kuigi maailmas võib olla sadu tuhandeid (mitte, et ma neid nüüd üle lugenud oleks) samasuguseid roose, tegi printsi roosi eriliseks see, et tema kasvatas ja hoolitses selle roosi eest. Nagu rebane ütles - taltsutas lille. Samamoodi oli ka rebasega, kes oli alguses Printsi jaoks nagu ükskõik milline teinegi loom. Kui aga Prints ta ära taltsutas ehk lõi sidemed, siis muutus rebane tema jaoks ainulaadseks. See oli tema rebane! Teist sellist rebast ei olnud. Ma avan, et mu elus ei ole olnud palju rebaseid. Küll olen ma aga näinud, võib-olla isegi liiga palju, neid, kes ei tule selleks, et jääda. Nemad ei ole minu rebased. Nemad on hundid ja huntideks nad jäävad!