Get Rich or Die Tryin'

Trammiga koju sõites jälgisin lihtsalt enda lõbustamiseks reisisaatjat, kes näitas üles teeseldud huvi ühissõidukis toimuva vastu. Aga teatud imelikul ja iroonilisel viisil paistis ta isegi olevat õnnelik töö üle, mis on ilmselgelt loodud ainult tema jaoks. Tegelikult tekkis mul küsimus, et kas ta on päriselt ka õnnelik? Kas see ongi see, mida ta elult tahab? Mismõttes tahtsin lapsena saada reisisaatjaks?! Aga tegelikkus on see, et paljud, isegi liiga paljud, inimesed ei oskagi midagi muud elult tahta. Nad ei pinguta parema elu nimel. Hirmus, aga inimesed ongi rahul sellega, kui saavad esmaspäevast reedeni 9-5ni tööl käi ja teenivad seejuures miinimumi või natuke üle selle. Elab ära küll, aga mis elu see on?! See mugavus, mille tagab meile rutiin, võib tunduda turvaline, kuid lähemal vaatlused selgub midagi muud. Ma mõtlen hirmuga, et ma ei taha olla see kontori inimene, kes käib päevast-päeva tööl, teeb iga järgmine päev täpselt sama, mis tegi sellele eelneval päeval ja ootab ilmselt mitte kunagi saabuvat ametikõrgendust. Reisisaatjast ilmselt trammijuhti ei saa ja müüa juhatajaks edutamise asemel võetakse väljastpoolt vastava haridusega inimene. Taaskord meenub mulle Robert Kiyosaki raamat "Rikas isa, vaene isa", kus rääkis sellest, kuidas lapsed veedavad aastaid iganenud haridusüsteemis ja õpivad aineid, mida nad ei hakka iialgi kasutama, ning valmistuvad eluks, mida pole enam olemas. Tänapäeva koolides koolitatakse lapsi töötama hommikust õhtuni ja vahelduse mõttes õhtust hommikunigi. Mitte et ma ei pooldaks haridust - see on vajalik, aga selle süsteemiga tuleks midagi tõsiselt ette võtta. Lastele õpetatakse, et tuleb õppida selleks, et leida hea töökoht, mis ei ole üdini vale, kuid mitte ainuke lahendus! Hea küll, paremat ei leia, võta seegi, aga sellisel juhul ei tohiks see lõppeda ilmselgelt üle jõu käiva majalaenu ja autoliisinguga ning kui sa siis piisavalt vara ei taipa, et sina ei taha olla üks neist ja ei astu rongilt maha, siis avastad sa järgmisel hetkel end metallrattakeses jooksmas nii kiiresti, kui jalad jaksavad. Kuid see ei lõpe veel sellega, järgmisel hommikul leiavad nad end samast puurist ja lõputu võidujooks aja ja rahaga võib alata. Well done! Tänu sellele raamatule mõistsin mina, et laenuga soetatud asjad ei ole mitte meie vara vaid kohustused. Need kohustused on päris ahvatlevad, kuid ma eelistaks omada neid vara mitte kohustustena. Hamstrid oma 40x40 puurides näevad liiga ahistatud välja, et seda teed minna!