There is something about you..

..something that I can't explain. Me teame, et me ei tohiks, aga võib-olla just see meid paelubki. Keelatud vili on ju ikka magus. Kuid miks on keelatud? Kes keelab? Kes oled Sina seal, et keelata, et otsustada minu ja teiste eest? Kui astuda keelust üle ja kõigist vastu argumentidest hoolimata kuulata oma südant? Mida teab süda? Süda ei tea midagi! Süda on vereringeelund. Peale aju, ei tea ükski elund midagi. Miks me siis ometi kuulame oma südamehäält mitte mõistust? Miks on tunne, et sellest ei tuleks niikuinii midagi? Seega milleks siis üldse proovida? Jätaks selle perioodi vahele ja lõpetaks enne, kui midagi üldse võiks alata. Nii oleks kergem, kui tappa kõik juba eos, andmata ühtki arvessevõetavat võimalust. Samas pole see õiglane ei teiste ega ka enda suhtes. Midagi on väga viltu läinud. Just siis kui me arvame, et suudame lahti lasta, tuleb minevik tagasi ja koputab meie uksele.. Mitte midagi ütlemata, ainsatki seletust andmata. Me ei julge küsida ja minevik ei räägi. Ilmselt me kardame vastust, kardame kuulda seda, mida ma niigi teame. Kardame, et kui kõik kaardid lauale laduda, oleks asi lõplik. Game over! Nooremana olime me kõik palju julgemad ja enesekindlamad. Vanus on meid pilvedest maa peale toonud. Mis ei tähenda, et nooremana ei oleks meist keegi võitluseid kaotanud, me lihtsalt ei kartnud edasi võidelda. Kuna ma enam nii julge ei ole, siis olen lihtsalt otsustanud välistada selle riski mitteüritamisega. Oleks nagu sohu kinni jäänud ja edasi liikumine näib võimatu. Paigalseis on tingitud osalt läbirääkimata jäänud asjadest. Asjadest, mis on jäänud lõpetamata või lõpetatud segaselt, ilma ühegi hea põhjuseta. Kui sa ei suuda südamest ja siiralt öelda teisele inimesele, et ta oleks õnnelik kellegi teisega, siis on midagi jäänud lootusetult lõpetamata.