Kilekott? - Ei aitäh!

"Seda kilekotti ei ole vaja, aitäh!" üritan olla viisakas. Mille peale müüja vaatab mind altkulmu mis-sul-viga-on pilguga ja eemaldab tülika lisa liigutusega kilekoti, mis ei oleks üldse lisa liigutus olnud, kui ta poleks kohe alguses omi järeldusi teinud. Jõudes järgmise kilekoti väärilise esemeni ja tehes taaskord täiesti valed järeldused, olen ma sunnitud ennast kordama: "Seda kilekotti ei ole vaja!!" Nüüd juba märgatavalt segadusse sattunud müüa paneb kilekoti pahaselt tagasi. Tema ei küsi ja mina ei vaevu selgitama. Aga ta ei jäta seda nii! Ta leiab veel ühe asja, mille võiks kilekotti pista. Ta on selles üsna osav ja vähemalt sama järjekindel kui mina. Aga ma ei jäta ka jonni: "Aitäh, ma tõesti ei soovi neid kilekotte!" Müüja naeratab oma peale makstud naeratust ja loobub lõpuks mulle kilekotte kauba peale pakkumast.
Ma olen igati nõus, et asju, mis on kergelt purunevad või pakendis mitte püsivad, on enda aja kokkuhoiu ja puhtuse säilitamise eesmärgil asjalikum kilekotiga piirata. Nagu näiteks kergesti karbist väljuvad saltid, õlises pakis kala, kilepakis kohupiim jms. Kuid milleks toppida kilekotti ümber täiesti konstantselt pakis püsivatele kohukestele, mittesöödavate koortega puuviljadele, kui sa ei osta neid just üle kolme. Välja arvatud banaanid ja suuremad ümmargused viljad. Lõppkokkuvõttes ei saa neist liigsetest kilekottidest keegi kasu: poe kilekotitagavara väheneb, minu prügikast täitub kiiremini ja vaevalt, et maakera ka selle üle nüüd rõõmust käsi plaksutaks, kui tal need oleks - goeloogide sõnul ei ole. Ainus, kes sellest kasu võib saada, on kilekottide tootja ja edasimüüja. Ma tõesti ei näe vajadust nii kaudse heategevusega tegeleda.