What woman want?

Sellele oleks oluliselt lihtsam vastata, kui ma isegi teaks, mida ma täpselt tahan. Ma tahan, et kõik oleks hästi, aga mis on hästi, seda ma veel päris täpselt ei tea. Võib-olla kui inimene hakkab soovima profülaktika mõttes sünnipäeval küünlaid puhudes ja langevat tähte nähes, et kõik läheks hästi, on tal juba kõik olemas ja ta ei oskagi enam midagi soovida. Muidugi võiks soovida endale blahnikuid, kõige uuemat Mercedest või Angelina Jolie huuli, aga see oleks liiga keskpärasne (mitte et Manolo Blahnik või uus Mercedes-Benz oleks keskpärane) ja lihtne sellele, kes seal kuskil neid soove täidab. Seda kõike saaks suure tahtmise korral endale ise ka hankida. Soovida tuleb midagi, mida ise täita ei saa. Ma tahan üldse millegipärast alati seda, mida ma ei saa ja kui saan, siis ei taha enam. Raske juhtum - ma tean! Muidugi on ka teatavaid erandeid, kui ma võin pikalt olla rõõsa ja rahul, aga see on juba teine jutt. Tegelikult ma usun, et inimene võib saada kõik, mida ta iganes tahab, kui tal on piisavalt tahtmist ja järjekindlust. Oma teooria kinnituseks avastasin ka filmi The Secret, mis õpetab elama selle tõe alusel. Uskumatu, et nad on teinud mitu aastat hiljem sellest filmi, kui ma elan juba ammu sellise mõtteviisi järgi. No kus nad sellega varem olid? Aga film ise on hea. Põhineb Abraham-Hicksi õpetustel ja räägib positiivsest mõtlemisest ning kuidas läbi selle on võimalik saavutada kõik, jah, kõik! Tegelikult nii ongi: kõik on kinni mõtlemises. Mõtle enda omaks Bugatti Veyron või siis mõni kättesaadavam eksemplar, kui sul on kiire ja see on sinu! Inimnene, kes kujutab soovitud asja juba enda omana, saavutab selle varem või hiljem tänu teadlikult ja rohkem küll alateadlikult sooritatud sammudega soovitud eesmärgi suunas. Sama kehtib ka mittemateriaalsete soovide puhul. Samuti on kõik haigused seotud meie mõtlemisega. Inimene võib endale mõelda kasvõi kõik maailma haigused. Alustades seagripist, jõudes välja malaariani ja lõpetades tavalise liigesepõletiguga. Inimene on täpselt nii terve, kui ta mõtleb end olevat. Ma üldse ei imesta, et kõik kes lähevad arstiks õppima avastavad oma esimeses patolooga loengus end põdevat korraga kõiki teadaolevaid ja veel teadaolematuid haiguseid. Seega pean ma paremaks mitte end selle koha pealt harida. Ilmselt sellepärast ja veel paljudel teistel põhjustel, kaasa arvatud, et ma kardan paaniliselt kõiki haavu, ei saanud minust arsti. Nimelt kui sa ei tea, et vereringe häirete tagajärjel võib tekkida pehmete kudede kärbumine ja selle tulemusena võid sa saada lamatised, siis sa ei hakka mõtlema isegi selle peale, kas sul võivad olla lamatised, mida sul suurima tõnäosusega siiski ei ole! Ok, köha ja nohu puhul on asi natuke teine, need sul lihtsalt on või ei ole. Kuid isegi siis ei võta ma tavaliselt rohtu, kui asi just väga hulluks ei kisu. Tegelikult suudab organism võidelda ise kõigega, kui seda ei ole juba tablettide ja kõige muu keemiaga ära rikutud. Isegi valuvaigistid on minu jaoks juba põhimõtteliselt täiesti välistatud. Valuvaigitsi kõrvaldab küll mõneks ajaks valu kui sümptomi, aga ei ravi selle tekke põhjust ehk valu allikat. Ilmselt sellepärast ei ole mul ka arsti juurde õnneks tihti asja. Me näeme siis, kui mul jälle mõne teatud ülemakstud paberi järgi vajadus tekib. Meenub siinkohal, et T.I ei laulunudki niisama: "You can have whatever you like" Aga tagasi alguses - define like?